Sa ei saa muuta teist, kui ta seda ise ei taha

Kas oled kunagi püüdnud aidata inimest, kelle käitumine teeb haiget talle endale või teistele? Oled selgitanud, palunud, julgustanud, andnud nõu ja pakkunud lahendusi. Oled lootnud, et seekord ta mõistab, miks midagi peab muutuma. Kuid mõne aja pärast avastad, et kõik on jälle endine.

Võib-olla oled hakanud mõtlema, mida Sa veel saaksid teha. Kuidas talle paremini selgitada? Kuidas leida õiged sõnad? Kuidas panna teda lõpuks mõistma?

Sa võid teist inimest toetada, julgustada ja aidata tal võimalusi näha, kuid Sa ei saa tema eest otsustada, et ta peab muutuma.

Miks me püüame teisi inimesi muuta?

Enamasti ei sünni soov teist inimest muuta halvast kavatsusest. Vastupidi, sageli on selle taga hoolimine, armastus, mure või lootus.

Me näeme, et lähedane teeb endale kahjulikke valikuid. Märkame, kuidas tema käitumine kahjustab suhteid, tööelu või tervist. Mõnikord kannatame tema käitumise tõttu ka ise. Meile tundub, et lahendus on ilmselge. Kui ta ainult mõistaks, mida ta teeb, oleks kõik teisiti. Nii hakkamegi selgitama, veenma ja lahendusi pakkuma.

Mõnikord võtame enda kanda isegi kohustusi, mis tegelikult kuuluvad teisele inimesele. Lahendame tema probleeme, silume tema tekitatud konflikte ja püüame teda kaitsta tema enda valikute tagajärgede eest. Tasapisi võib juhtuda, et teise inimese elu parandamisest saab meie enda elu keskne ülesanne.

Aga mida rohkem me pingutame, seda enam võime tunda pettumust, abitust ja kurnatust.

Muutumiseks peab inimesel endal olema motivatsioon

Psühholoogid Edward Deci ja Richard Ryan on enesemääratlusteoorias (Self-Determination Theory) kirjeldanud kolme inimese olulist psühholoogilist põhivajadust:

• Autonoomia: vajadus kogeda, et meie valikud ja tegevused lähtuvad meie enda tahtest ning väärtustest.
• Kompetentsus: vajadus tunda, et suudame oma tegevusega midagi saavutada ja väljakutsetega toime tulla.
• Seotus: vajadus tunda end teiste inimestega ühendatuna, aktsepteerituna ja olulisena.

Nende vajaduste toetamine aitab kaasa inimese motivatsioonile ja psühholoogilisele heaolule.

Kui inimene tunneb, et teda pidevalt survestatakse, kontrollitakse või sunnitakse midagi tegema, võib tema vastupanu suureneda. Ta võib hakata kaitsma oma seniseid valikuid isegi siis, kui need ei ole talle kasulikud.

See ei tähenda, et teised inimesed ei saaks muutumist mõjutada. Saavad küll. Kuid püsivama muutuse kujunemisel on oluline, et inimene leiaks ise põhjused, mis on tähenduslikud tema enda jaoks.

Muutus, mida inimene ise soovib, erineb muutusest, mida ta teeb üksnes kellegi teise surve tõttu.

Kas teist inimest saab aidata muuta?

Jah, saab. Kuid siin on oluline erinevus aitamise ja vastutuse ülevõtmise vahel.

Psühholoogilises nõustamises kasutatakse näiteks motiveerivat intervjueerimist (Motivational Interviewing), mille eesmärk on aidata inimesel uurida oma vastuolulisi tundeid ja leida isiklikke põhjuseid muutumiseks.

Selle lähenemise keskmes ei ole inimese veenmine ega talle õigete vastuste etteütlemine. Pigem püütakse mõista, mida inimene ise soovib, millised väärtused on talle olulised ja mis takistab tal soovitud muutust ellu viia.

Näiteks selle asemel, et öelda: „Sa pead lõpuks oma käitumist muutma!” võib küsida:

• „Kuidas Sa ise praegust olukorda näed?”
• „Mis Sind selle olukorra juures kõige rohkem häirib?”
• „Mida Sa sooviksid, et oleks teisiti?”
• „Mis võiks olla esimene väike samm muutuse suunas?”

Sellised küsimused annavad inimesele võimaluse ise oma olukorda mõtestada.

Motiveeriva intervjueerimise tõhusust on uuritud paljudes teadusuuringutes. Lundahli ja kolleegide (2010) metaanalüüs näitas, et meetod võib aidata kaasa käitumise muutumisele, kuigi tulemused sõltuvad probleemist, olukorrast ja võrdluseks kasutatud sekkumisest.

Teise inimese autonoomia austamine ei tähenda seda, et peaksime ta oma probleemidega üksi jätma. Me saame teda toetada, kuid ei saa garanteerida, et inimene otsustab muutuda.

Millal muutub aitamine liigseks vastutuse võtmiseks?

Aitamine on loomulik osa hoolivatest suhetest. Probleem võib tekkida siis, kui üks inimene hakkab järjepidevalt kandma vastutust teise inimese valikute, kohustuste ja käitumise tagajärgede eest. Näiteks võib see väljenduda olukordades, kus Sa:

• Lahendad korduvalt probleeme, mille teine inimene on ise tekitanud.
• Vabandad teiste ees tema käitumist.
• Võtad enda peale kohustusi, mida ta võiks ise täita.
• Püüad teda pidevalt kaitsta ebameeldivate tagajärgede eest.
• Tunned süüd, kui Sa ei saa või ei taha aidata.
• Jätad tema vajaduste tõttu omaenda vajadused tagaplaanile.
• Kardad, et kui lõpetad aitamise, juhtub midagi halba.

Sellises olukorras võib abistamine muutuda mõlemale osapoolele koormavaks. Üks inimene väsib pidevast vastutamisest, teine aga ei pruugi saada piisavalt võimalusi oma probleemidega iseseisvalt toime tulla.

See ei tähenda, et abi vajav inimene tuleks alati üksi jätta. Mõnikord on inimene haiguse, kriisi või muude asjaolude tõttu tõepoolest olukorras, kus ta vajab ulatuslikku tuge.

Oluline on eristada vajalikku toetust olukorrast, kus aitamine on muutunud automaatseks kohustuseks ja kahjustab abistaja enda heaolu.

Hoolimine ei tähenda, et pead kandma teise inimese eest kogu vastutust.

Kuidas ära tunda päästjarolli?

Päästjarolliks nimetatakse igapäevases psühholoogilises keelekasutuses olukorda, kus inimene tunneb tugevat vajadust teisi aidata, parandada või nende probleeme lahendada, isegi siis, kui see toimub tema enda heaolu arvelt.

Päästjaroll võib väljenduda näiteks selles, et Sa tunned end vajalikuna eelkõige siis, kui keegi vajab Sinu abi. Sul võib olla raske taluda olukorda, kus lähedane teeb Sinu arvates vale otsuse. Sa tunned vajadust sekkuda, nõu anda või olukord kiiresti korda teha.

Mõnikord võib selle taga olla hirm konflikti, hülgamise või teise inimese kannatuste ees. Võib-olla oled harjunud juba lapsepõlvest olema see, kes rahustab, lepitab, aitab ja vastutab.

Sellised käitumismustrid võivad kujuneda erinevatel põhjustel ning nende tähendus on iga inimese puhul erinev. Oluline ei ole endale silti külge panna, vaid märgata, kas Sinu abistamisharjumused toetavad või kahjustavad Sinu enda heaolu.

Miks on piiride seadmine nii raske?

Piiride seadmine võib tunduda lihtne seni, kuni seda päriselt teha tuleb.

• Võib-olla kardad, et teine inimene solvub, vihastab või peab Sind isekaks.
• Võib-olla oled harjunud olema alati kättesaadav ja abivalmis.
• Või tunned, et kui Sa ei sekku, oled teise inimese raskustes kuidagi süüdi.

Kuid isiklikud piirid ei tähenda hoolimatust. Need aitavad eristada Sinu vastutust teise inimese vastutusest.

Sa võid öelda:

• „Ma saan aru, et Sul on raske, ja olen valmis Sind kuulama.”
• „Ma võin aidata Sul võimalusi läbi mõelda, kuid otsuse pead tegema Sina ise.”
• „Ma hoolin Sinust, kuid ma ei saa seda probleemi Sinu eest lahendada.”
• „Ma soovin Sind toetada, aga mul on vaja arvestada ka enda vajadustega.”
• „Ma ei saa kontrollida Sinu valikuid, kuid saan otsustada, kuidas need minu elu mõjutavad.”

Piiride seadmine ei pea olema karm ega süüdistav. See võib olla rahulik ja lugupidav.

Sa võid teist inimest armastada, ilma et võtaksid vastutuse kogu tema elu eest.

Mida teha, kui teine inimene ei muutu?

Kõigepealt tasub endalt küsida, mida Sa tegelikult saad mõjutada.

• Sa saad väljendada oma tundeid ja vajadusi.
• Sa saad rääkida sellest, kuidas teise inimese käitumine Sind mõjutab.
• Sa saad pakkuda abi, julgustada professionaalset tuge otsima ja seada piire.
• Kuid Sa ei saa kontrollida teise inimese mõtteid, tundeid ega otsuseid.

Kui inimene ei soovi muutuda, võib Sul tulla otsustada, millistel tingimustel oled valmis temaga suhtlema või millist mõju lubad tema käitumisel oma elule avaldada.

• Mõnikord tähendab see ootuste muutmist.
• Mõnikord tähendab see suurema distantsi loomist.
• Mõnikord võib see tähendada ka suhtest lahkumist.

Need otsused ei ole alati lihtsad ning sõltuvad suhte olemusest, inimese võimalustest ja konkreetsest olukorrast.

Eriti oluline on meeles pidada, et vägivaldse või kontrolliva suhte korral ei pruugi tavapärased suhtlemis- ja piiride seadmise soovitused olla piisavad. Sellisel juhul on esmatähtis turvalisus ja vajaduse korral professionaalse abi kasutamine.

Väike eneseanalüüs: kas vastutad liiga palju teiste eest?

Võta hetk ja mõtle, kui sageli tunned või koged järgmist:

• Tunnen end vastutavana teiste inimeste emotsioonide eest.
• Mul on raske öelda „ei”, isegi kui olen väsinud.
• Püüan lahendada teiste probleeme ka siis, kui nad pole minult abi palunud.
• Tunnen süüd, kui keegi minu soovitusi ei järgi.
• Muretsen teiste inimeste valikute pärast rohkem kui nemad ise.
• Jätan sageli oma vajadused tagaplaanile, et teisi aidata.
• Mul on raske leppida sellega, et teine inimene teeb minu arvates vale otsuse.
• Tunnen, et pean teisi kaitsma nende enda tegude tagajärgede eest.
• Kardan, et kui lõpetan aitamise, halveneb meie suhe.
• Olen teiste aitamisest sageli emotsionaalselt kurnatud.

Need küsimused ei ole psühholoogiline test ega võimalda panna diagnoosi. Nende eesmärk on aidata Sul märgata oma käitumismustreid.

Kui tundsid end mitmes väites ära, võiksid mõelda, kas Sinu suhetes on piisavalt ruumi ka Sinu enda vajadustele.

Lõpetuseks

Teise inimese muutumise ootamine võib võtta palju aega ja energiat. Mõnikord kulutame aastaid lootusele, et kui leiame õiged sõnad, oleme piisavalt kannatlikud või armastame piisavalt palju, hakkab teine inimene lõpuks teisiti käituma. Kuid muutumine ei ole midagi, mida üks inimene saab teise eest ära teha.

Sa võid olla toeks, pakkuda mõistmist ja julgustada. Sa võid aidata inimesel näha võimalusi, mida ta ise veel ei märka. Aga Sa ei pea selle nimel loobuma iseendast.

Sa ei saa otsustada, kas teine inimene muutub. Küll aga saad otsustada, kuidas Sa ise oma elu elad.

Kasutatud teaduskirjandus

Deci, E. L., & Ryan, R. M. (2000). The “What” and “Why” of Goal Pursuits: Human Needs and the Self-Determination of Behavior. Psychological Inquiry, 11(4), 227–268.

Lundahl, B. W., Kunz, C., Brownell, C., Tollefson, D., & Burke, B. L. (2010). A Meta-Analysis of Motivational Interviewing: Twenty-Five Years of Empirical Studies. Research on Social Work Practice, 20(2), 137–160.

Ryan, R. M., & Deci, E. L. (2000). Self-Determination Theory and the Facilitation of Intrinsic Motivation, Social Development, and Well-Being. American Psychologist, 55(1), 68–78.